Eesti naiskond lõpetas MM-finaalturniiri 12. kohaga
Eesti naiste saalihokikoondis lõpetas 2025. aasta maailmameistrivõistlused 12. kohaga. Turniiri viimane kohtumine, milles mängiti 11. koha peale, peeti reedel Hollandi vastu ning lõppes Eesti 4:6 kaotusega.
Kohtumine Hollandi vastu kujunes algusest peale füüsiliseks ja tempokaks. Vastased paistsid silma oma pikkuse ja kiirusega ning mäng käis pidevalt ühe värava alt teise alla. Paraku loovutas Eesti avakolmandikus lühikese aja jooksul kolm väravat, mis sundis kogu ülejäänud kohtumise vältel tegutsema püüdja rollis. Esimene kolmandik lõppes 1:3 kaotusseisus.
Teisel kolmandikul jätkus tagaajamine. Mõned hooletusvead maksid kätte ning Holland suurendas eduseisu kahe väravaga. Samas suutis Eesti siiski skoori kasvatada – oma viimases koondisemängus näitas meisterlikkust Reti Väärt-Mölder, kes üks ühele olukorras saatis palli osavalt Hollandi väravasse.
Enne otsustavat kolmandikku oli seis 2:5 Hollandi kasuks.
Kolmandasse kolmandikku mindi tugeva usu ja selgete juhistega. Eesti domineeris palliga ning vähendas vahet kahel korral:
46. mänguminutil sahistas võrku Edith Kerna ning 56. minutil lisas värava Johanna Siling.
Viimastel minutitel riskiti maksimaalselt – väravavaht võeti välja ja mindi kuue väljakumängijaga viie vastu mängima. See andis küll tugeva surve, kuid avas samas võimalused ka hollandlastele, kes kindlustasid lõppseisu 6:4 enda kasuks.
MM-finaalturniiri lõppkohaks jäi Eestile 12. positsioon. Kuigi seatud eesmärki ei suudetud täielikult täita, tähistab tulemus siiski Eesti naiskonna parimat esitust viimastel maailmameistrivõistlustel ning kinnitab koondise järjepidevat arengut rahvusvahelisel tasemel.
Mängu parima tiitli pälvis kapten Kati Kolsar, kes paistis silma väga tugeva ja distsiplineeritud kaitsemänguga.Eesti naiskond tänab südamest kõiki fänne ja kaasaelajaid – nii neid, kes elasid koondisele kohapeal Tšehhis kaasa, kui ka neid, kes toetasid distantsilt kodust. Teie toetus, sõnumid ja energia andsid naiskonnale jõudu igas kohtumises ning olid oluline osa sellest teekonnast.
Foto. Renee Kütisaar